Arütmia

Su häält nüüd kannan ma endas
ja midagi muud mu õlgu ei koorma
kui punane leevike kes sinna lendas
saaks taltsutada mu südame metslooma

Su häält ma silitan argsi ja suudlen
su häält oma pihus võplevat tunnen
kui abitut linnupoega keda mu huuled
vaid neavad ah surma- ja unstusunne


solo

Ja härmatis katab su kahvatut nägu
vaid õhuga ühte su häälgi sulada võib
öös libahundina visklen ei tegu ei nägu
mul ole vaid ainult mu sõnade kuri võim